Broadway’le

Lõuna paiku jõudsime Broadway’le. Meil oli huvi ära näha üks tõeline muusikal ja nii läkski lahti piletijaht. Kassade avamiseni oli veel mitu tundi aega aga järjekord oli juba kogunenud paraja pikkusega. Otsustasime, et neegrionude hõlma alla me ei piilu ja ostame piletid ametlike müüjate käest. Esimesed vaprad, kes järjekorras seismise enda peale võtsid olid Liina ja Kersti. Seisti küll mingi maja all tunnelis päikesevarjus, kuid tunnikese möödudes oli õhk ikkagi otsas. Osa pundist läks sööma ja osa uurima, et mis etendused ikkagi saadaval on. Vahetustega järjekord ära seistud saabus kätte pidulik hetk kui kassaluugid valla löödi. Rünnakule läksid Tom-Sem-Priit ja väljusid sealt võidukalt piletitega õhtusele muusikalile „Rent”, millest meil kellelgi polnud mingit ettekujutust.



Õnnelike piletiomanikena jätkasime bussituuri kodu e. hotelli poole. Väljusime Brooklini silla juures, jalutasime kaile ja saime kena vaate sillale. Tekkis soov minna ka sillale kõndima, kuid väikesed valearvestused nurjasid meie plaani – tuleb ikka arvestada mastaapidega! Seega suundusime hotelli, et valmistuda teatrisse minekuks – naispere hulgas oli loomulikult teemaks „mul ei ole midagi selga panna”, Tomi lohutus, et siin võib teatrisse minna ka aluspesus, ei aidanud. Mineku ajaks olid kõigil muidugi riided seljas ja kultuurne õhtu võis alata. Teatri juures üllatas meid ukse taga looklev mega saba – no milleks see veel? Meie sinna sabatama ei läinud, tundsime end piletitega piisavalt kindlalt ja astusime rivi kõrvalt sisse. Teatrimaja oli seest päris suur ja rahvast mahtus sisse palju. Filmimine-pildistamine oli keelatud, kuid meie paparatšo tegi siiski paar võtet etenduse-eelsest saginast. Maja oli suhteliselt väsinud olekuga aga etendus oli nauditav. Näitlejad tegid oma töö täie auruga ja ka publiku kaasaelamine jättis meile, kui suhteliselt jahedale publikule oma elamuse.



Arvestades meie tihedat päevakava oli täiesti mõistetav, et mõnele meist kippus oli etenduse ajal uni kallale kippunud aga sellegipoolest jätkati peale teatrikülastust tuuri öises linnas. Läksime Empire State Building’usse. Kui päeva ajal looklevad seal lõpmatult pikad järjekorrad, et üles vaateplatvormile saada siis öisel ajal pääsesime sisse suhteliselt valutult. Loomulikult käis asjaga kaasas taas turvakontroll aga see meid ei heidutanud ja nii saimegi 2 erineva liftiga sõites hoone 86. korrusele. Meile avanes vaimustav vaade tuledemeres linnale.



Hoonest välja tulles püüdsid meid ära rääkida limusiinimehed, kes olid veendunud et ainus õige transport on kas siis must või valge limusiin. Tuuli oli sama meelt ja vaatas ootavalt oma kallile mehele otsa, kuid pidi siiski leppima teiste otsusega ja tulema maa-alusesse kõhedust tekitavasse metroosse. Selle päeva lõpetasime peale kella 1-te öösel, et hommikul kella 8-st taas startida.