New York

Järjekordne tavaline päev New Yorgis. Sünged pilved sõudsid taevasse kõrguvate pilvelõhkujate vahel. Sooja 30°. Reisiseltskond oli ennast eelmise päevaga võrreldes piisavalt välja maganud ja optimistlikult suundusime metroosse, et sõita Times Square´le. Metroo süsteem hakkab juba tasapisi selginema. Esialgu oli küll raske seal maa-all orienteeruda, et kuhu poole peaks suunduma ja millist rongi parajasti valida. Algul kasutasime piletite ostmiseks abivalmeid putkades istuvaid müüjaid, kuid peagi saime hakkama ka automaatidega. Õppisime kasutama ka „munalõikur-väravaid” ja mõistma nende hingeelu.

Times Square’i esimesel tänavanurgal võttis kohe meid oma märklauaks aktiivne linnatuuride müügimees. Meie 10-pealine punt oli hommikul veel suhteliselt uimane ja ei suutnud kohe ära otsustada, kas võtta kohe selle müüja käest piletid hopp-peale-hopp-maha linnatuuri või otsida enne üks virgutav kohvilonks. Aga tänu kannatlikule müügimehele sai siiski piletitehing tehtud. Pärast selgus, et olime valinud õige kompanii „Blue Line”, sest „Green line”-i bussid olid tuubil täis ja neile olid pikad järjekorrad. Piletid ostetud hakkasime koha järgi vaatama, kus hommikust süüa. Suur linn – suured majad, palju reklaami, filmidest tuntud paigad ja hooned. Kollased taksod. Pidev liiklusmüra ha hais – see ei unune niipea. (Riho: see meenutas hobuse tallide, lehma sõnniku ja okse haisu segu) Inimesed on asjalikud ja liiguvad tööle. Üle poolte on neegrid. Möödusime Times Square Studiost, kus läbi suurte akende võis näha kuidas parajasti andis intervjuud üks tuttava näoga blondiin seebist Beverly Hills, 90210 -Tori Spelling. Ootasime ja trügisime teiste huvilistega stuudio ukse taga kuni staar väljus, et paar pilti teha. Meie naised olid väga rahulolevate nägudega kui nägid staari lähemalt – meie näeme ikka palju paremad välja!!! Priidu fotokas võeti ette ja uuriti zoomiga Tori ilulõikuse jälgi ninal ja põskedel.

Peale sööki suundusime bussi peale ja sõitsime Harlemisse. Majad-majad, suuremad ja väiksemad, tuletõrjeredelid. Need jätavad mulje, nagu ei sõidakski mööda peatänavat, vaid vaatad maju tagant poolt. Buss, millega sõitsime oli kahekordne ja ilma katuseta, lasime lokkidel lehvida, kuid esialgne turvaline tunne sai hoobi hetkel, kui Kaja mööduvalt puult oksaga löögi sai. Edaspidi suhtusime lähenevatesse puudesse suurema ettevaatusega . Jõudsime ringiga Central Park’i. Jalutasime selles megasuures, ligi 3,5 m2 pargis ringi ja klõpsutasime fotokate mälukaardid ringijooksvaid oravaid täis. Leidsime tänu kaugele kostvale muusikale puude vahelt ka arhailise karusselli. Keerutama meist keegi küll sinna ei läinud aga vahva oli ikka. ja vaatasime, et kaarikute alla ei jääks ja … sisse ei astuks. Kuulsime ära ka toreda kellamängu, mis loomaaia väravas mängis.