Los Angeles

Los Angelesse jõudsime öösel kella 2 paiku. Vastu olid tulnud meile Olav ja Eeve. Muljetati kergelt lennureisist – süüa ei antud ja kõik olid lihtsalt püüdnud magada. Kersti ja Tuuli mässasid patjadega, sest need kippusid kuskile ära kaduma. Samas selgus ka, et tänu lennuki hilinemisele olime ilma jäänud maavärina kogemusest. See kurvastas meist mõningaid väga.
Hotelliks oli meil kuulus Biltmore Millenium, kus oli aegade hämaruses välja antud esimesed Oskarid. Hotelli vastuvõtus tekkis meiega segadus, mitte keegi ei teadnud, kelle või mis nime alla oli meie toad broneeritud. Küll pakkusime võlusõnadeks Kuljus ja Tint ja herr Raun aga ei miskit. Aeti siis keset ööd ikka Jüri Tint isiklikult üles ja peagi olid meil toad käes. Staabitoaks sai taas Saukade-Kohvrite tuba, mis oli seekord 2 korda nii suur kui teistel. Peale esimest ööd Biltmores läksid Gabriel ja Agnes sõbralikult lahku ja Kersti kolis Semi-Tuuli juurde.

Peale lausa 2 tunnist und mõnusas voodis oli äratus. Kuna hommikusöök ei olnud hinna sees ja Olav oli meid hoiatanud hotelli kallite hindade eest, läksime kohvi jahile. Värskendav hommikukohv aitas silmaluugid lahti lüüa ja suundusime linna avastama. Olivia tänaval, täiesti tavalises nurgapoes, tegime oma esimesed ostud – Kaja ja Liina rikastasid oma garderoobi, lisades sinna eht- ameerikalikud riideesemed, nimelt ostsid nad omale Miki-Hiirtega pidžaamad! Ega olnudki pikalt aega hulkuda, tagasi hotelli ja rahvariideid triikima. Kella 1-st hakkas juba Lääneranniku Eestlaste Päevade pidulik avaaktus. Pikantse nüansi lisas asjaolu, et tervituskõnede hulgas puudusid president Ilvese ja peaminister Ansipi omad – olid lihtsalt ära kadunud. Ja nagu ütles õhtu juht väikse õlakehitusega „Juhtub…“. Aktus venis oodatust pikemaks ja kippus ajaliselt sisse sõitma järgmisele üritusele, kus ka meie pidime esinema. Kuna Tuuli polnud triikimisega valmis saanud, hiilis ta vahepeal minema. Nii kui lipud olid saalist välja kantud ja aktus lõppenud, tormasime kohe riietuma. Enam ei jäänud meil mingit aega tantse läbi proovida, ega lava katsetada.

Esinemine läks täitsa hästi. Angela Arrast kiitis meid ka, et oli täitsa tore. Märkusena tuleb küll mainida, et Angela oli kontserti vaadanud viimasest reast, kust arvatavasti paistsid vaid meie peanupud. Jüri Tint kommenteeris, et „Ma ei teadnudki, et te sellist balletti teete!“

11. korrusele külaliste vastuvõtule minekuga olid segased lood. Me ei teadnud, kas oleme kutsutud või mitte. Igatahes lõpuks olime me ikkagi seal ja limpsisime kokteile. Sem ja Tuuli poseerisid Aapo Pukile. Õhtul oli uhke pidusöök ja tants Liina Teose pilli järgi. Kersti püüdis mitte väga jahmunud näoga olla, kui teda partnerite poolt, ka keset tantsu, lihtsalt tantsupõrandale jäeti.