Peale nappi uneaega suundusime metroosse, et üles otsida hotell Chelsea Savoy. Tore oli vaadata pühapäeva hommikul 4-5 ajal nädalavahetuse viimaseid vapraid pidutsejaid. Hotell leitud ootasime „muni meetri” all bussi, mis meid lennujaama transpordiks. Uhke must auto saabus peaaegu täpselt, nii et me ei jõudnud veel pabistama hakata.
Lennujaama turvakontrollist pääsesid seekord nii mõnedki lubamatute vedelikega läbi. Kaja oli jätnud igaks juhuks oma päevituskreemi siiski meid lennujaama toonud bussi, lootuses see tagasi tulles kätte saada. Siselend oli suure ja uhke lennukiga, mille vägevad nahkistmed. Meeleheaks pakuti sinist krõpsu. Buffalos ootas meid rõõmsameelne giid Debby, kes kinnitas kõigile rinda sildid oma nimega, nii et ülejäänud päeva olime me kõik rõõmsalt Debby’d Ronisime bussi ja sõit läks Niagara poole.
Juga – ülivõimas, - vägev. Lausa uskumatu, et joast lastakse alla voolata ainult kuni pool veest. Et seda vee võimu ja väge lähemalt vaadata ajasime sinised keebid selga ja paati. Ja sealt see algaski – vesi, ümberringi palju vett, nii et mitte midagi ei näinudki. Tuuli rõõmustas, et tema jättis suured päikseprillid ette ja nii õnnestus tal ka ringi vaadata. Tuli võidelda fotokate-kaamerate ellujäämise eest. Ameerika poolt juga vaadatud vupsasime üle piiri Kanadasse. Seal ootas meid miljonivaatega Sheratoni hotell, kus meile pakuti korralik lõunabufee.
Lennujaama turvakontrollist pääsesid seekord nii mõnedki lubamatute vedelikega läbi. Kaja oli jätnud igaks juhuks oma päevituskreemi siiski meid lennujaama toonud bussi, lootuses see tagasi tulles kätte saada. Siselend oli suure ja uhke lennukiga, mille vägevad nahkistmed. Meeleheaks pakuti sinist krõpsu. Buffalos ootas meid rõõmsameelne giid Debby, kes kinnitas kõigile rinda sildid oma nimega, nii et ülejäänud päeva olime me kõik rõõmsalt Debby’d Ronisime bussi ja sõit läks Niagara poole.
Juga – ülivõimas, - vägev. Lausa uskumatu, et joast lastakse alla voolata ainult kuni pool veest. Et seda vee võimu ja väge lähemalt vaadata ajasime sinised keebid selga ja paati. Ja sealt see algaski – vesi, ümberringi palju vett, nii et mitte midagi ei näinudki. Tuuli rõõmustas, et tema jättis suured päikseprillid ette ja nii õnnestus tal ka ringi vaadata. Tuli võidelda fotokate-kaamerate ellujäämise eest. Ameerika poolt juga vaadatud vupsasime üle piiri Kanadasse. Seal ootas meid miljonivaatega Sheratoni hotell, kus meile pakuti korralik lõunabufee. Tagasiteel New Yorki meil turvakontrollis enam nii libedalt ei läinud, Kersti ja Tom jätsid hüvasti päevituskreemidega, mis olid lubatust suuremas mõõdus. Kaja sai New Yorgis oma kreemi õnnelikult kätte, hea juhuse tahtel tuli meile vastu sama buss ja bussijuht, nii et Kaja ja kreem leidsid taas teineteist.
Tagasi West Broadwayle jõudsime õhtul kella 10 paiku. Metroos sõitsime koos NY töölisrahvaga. Kolm matsakat neegrimutti olid ülimalt rõõmsas tujus. Meie seltskonda kimbutas Une-Mati/ -Kati. Ostsime nurga pealt poest õlut ja süüa. Meie hotelli lift on nii aeglane, et sellega 6. korrusele sõites jõuab mitu korda kogu elu üle järele mõelda. Korduvalt juhtus nii, et lifti uksed lihtsalt ei avane ja mõne aja pärast leiad sa ennast taas all I korruse lobbys. Kersti toakaaslased lugesid talle inglise keeles Piiblit ja panid ta magama. Ise läksid Priidu-Liina-Arvo-Lilka tuppa, et tähistada Saukade poja jalgpallimatši võitu (mingi põhjus peab ju olema). Tehti plaane järgmiseks päevaks.
No comments:
Post a Comment