Laevatuur ja öine linn

Suund Broadwayle ja sadamasse. Võtsime ette laevatuuri ja nautisime mõnusat hommikust kuumust. Püüdsime kuulata reisijuhi kiiret inglisekeelset juttu. Kahel pool ikka suurlinnale omased suured majad. Ja seal ta rohetabki – see kuulus „memm”. Kõik tormavad pildistama, nii et laevuke kipub ühele küljele kalduma (See oli nali, ei ole laeval häda midagi). Tuuli tunnistab, et nähtu ei avaldanud talle oodatud muljet. Võib-olla kui lähemalt vaadata ehk siis tuleb ka tunne peale.

Peale laevatuuri tiirutasime linna peal, sõime sadamas õhtust ja jäime ootama bussi, et jõuda üles Times Square’lt väljuvale öisele linnatuuri bussile. No ja siis läks lahti. Tuli välja, et see polegi nii lihtne. Enne meid oli kaks 5-liikmelist seltskonda aga saabuvad bussid olid juba täis. Vaatasime, et nii suure pundiga me peale ei saa ja jagasime endid laiali. Esimesed 4 said peale ja tulekul oli veel vaid 2 viimast bussi. Suure kauplemise peale said ka ülejäänud tänu heatahtlikule bussijuhile oma tagumikud bussi teise korruse trepile sokutada. Ja sealt „upgradeti” tasapisi ülespoole, vastavalt sellele palju oli väljujaid. Lõpuks olid kõik kenasti üleval ja ei pidanud enam trepikoja sinu vahtima.

Esimene vahetus oli juba jõudnud joosta öötuuri sappa ja vaatasid pingsalt millal teised jõuavad – juba lähenes buss. Kiire telefonikõne ja selgus, et kohe-kohe ollakse kohal. Korraldasime bussi ukse juures järjekorras väikse segaduse ja nii õnnestus meil kõigil ikkagi bussi pääseda. Õhtu parim kild oligi seal järjekorras: „Pole mõtet tulla siia järjekorda trügima „nõukogude kooli” inimestega!” Tuuri juht oli mõnus ja ringsõit lahe. Väike peatus tehti Brooklinis jäätisetehases, kus saime kõik suud magusaks.

Hotelli tagasi jõudsime üleni higistena – dušši ring ja gathering Lilka-Arvo-Priit-Liina toas. See hotelli lift on ikka üks imeloom – läheb sinna kuhu ise tahab ja ega ju uksi ka pole vaja lahti teha, onju!