Bikiinid ja Sinine Laguun

Hommik rõõmustas meid päikesepaistelise ja tunduvalt soema ilmaga. 18˚ oli juba täitsa talutav. Otsisime välja bikiinid ja sulpsasime Sinise Laguuni auravasse vette. Kohati oli vesi lausa nii kuum, et tekkis tunne, et veel üks samm edasi ja olemegi keedetud. Suurtes anumates oli noorendav-kauniks tegev muda, millega me otse loomulikult kõik endid kokku määrisime. Meie abielupaarid tegid vastastikku lõõgastavat massaaži ja hõljuti niisama mööda laguuni ringi.
Ja oligi aeg bussi peale ronida ja algas viimane lend kodu poole.

Brrr- Island

Island võttis meid vastu külmalt: 8˚C. Saime bussiga hotelli varajasel hommikutunnil. Hotellirahvas oli lahke ja pakkus meile hommikusööki. Küll oli hea must leib ja heeringas – mmm – viis keele alla.
Trepinurgas leiti meie kompsudele ka koht, kuna tubadesse me veel ei saanud. Seal samas trepil otsiti kottidest välja ja aeti selga kõik vähegi soojemad riided. Ilm oli sombune ja taevast sadas alla uduvihma. Selline ilm just välja ei kutsunud ja ootasime oma ekskursioonibussi hotelli fuajees. Buss saabus ja algas meie ringreis Islandil. Lohutav oli näha, et mitte ainult meie rahval ei kippunud ninad nokkimisliigutusi tegema, vaid ka teistel käisid pead aeg-ajalt kolksuga vastu bussiakent.

Selleks ajaks kui me jõudsime kohaliku „Niagara“ juurde oli vihm ikka päris tugevaks läinud ja ka tuul ei jätnud kedagi räsimata. Kindad kulusid marjaks ära.

Põnev oli vaadata maa seest mulksuvaid väiksemaid ja suuremaid geisreid. Vihm ja tuul ja külm ei suutnud meid heidutada, sest õnneks oli olemas ka armas lapik pudel, mis meil aitas ellu jääda ja neid looduslikke purskaeve imetleda. Ja nüüd ta tuleb, t u l e b ja PURSE! 22 meetrit kuuma vett taeva poole. Vaatamata hoiatavatele siltidele ja piiretele ronisid inimesed tulikuuma vett näpuga katsuma.

Elamus omaette oli süüa kiirsöögi kohas pappnõudes supikest mille hinnaks oli umbes 150 eesti krooni. Käisime vaatasime ära ka kohaliku muuseumi, kus sai omal nahal tunda maavärinat.

Peale organiseeritud ekskursiooni mööda Kuldset Ringi tegime tiiru omal käel. Astusime sisse hotelli ees asuvasse kirikusse ja saime osa ühest kontserdi proovist. Nälg hakkas näpistama ja vaatasime ringi söögi järele. Nähes hindu ei olnudki enam isu nii suur. Osad meist läksid ikka kohalikke söögikohti testima ja teised haarasid poest midagi näljapetteks kaasa.

Semi-Tuuli-Kersti tuba asus hotelli I korrusel ja nii valiti seekord staabiks see pisike kambrike.

Taas lennujaamas

Natuke enne kella 3 öösel sõitsime lennujaama. Andsime bussi ära ja jäime oma lendu ootama. Lennujaam oli keset varajast hommikutundi tuubil rahvast täis. Seekord pidime isiklikult kõik omad kohvrid viima läbivalgustusele ja kõrval seisma kuni need läbi kontrolliti.

Grand Canjoni serval

Päeva alustasime Grand Canjoni serval, mida mööda hakkasime edasi matkama ja ümbrust nautima. Milline vaade – õu mai gaad! Suur avarus, taimed, palju ilusaid kõveraid kuivanud puid. Loomad – oravad, sisalikud, kameeleonid, huvitav putukas ja jälle oravad.

Julgemad meist ronisid mööda järsakut, teised otsisid natuke turvalisemaid radu. Pikemad vahemaad läbisime shuttlebussiga. Ilm oli matkamiseks mõnus. Hommikune päike ei olnud veel nii kõrvetavalt kuum. Ka olid taevas pilvi mis kohati päikest varjasid. Mõnus! Higi aga voolas ikkagi.

Järgmisena sõitsime oma vänniga tagasi Los Angelese suunas. Roolis oli Tom. Teel peatusime Williamsis, et võtta kütust ja õlut. See oli üks ütlemata tore külake. Nimelt oli seal just vanade UNIC autode väljanäitus.

Järgmine peatus Route 66. Seal ootab meid ees lõunasöök. Riho unistus on restoranitänav, kus pakutakse väga maitsvaid praade, suppi ja magustoitu. Kallatakse maitsvaid veine ja mõdu. Ja see on nii hea… Hetkel ümbritseb meid küll mahajäetud majad ja tühi preeria.
Aga vahepeal: Tee keerleb üles-alla, pimedad kurvid – keegi enam ei tuku. Ühes eriti äkilises kurvis tuli vastu auto – karjatused ja küünejäljed Tuuli kintsus. Mõeldi elukindlustuse summade peale. Teelt allaveerenud romud. Vot sulle Route 66.

Ja siis tuli vahva küla historical Golden Mine. Jalutasime tänava otsast lõpuni läbi, söötsime eesleid porganditega. Tegime pilti kohaliku kauboiga, kes hoidis käes kolti. Külastasime salooni, mille seinad olid kaetud dollaritega ning astusime sisse poodi, kus poepidajaks oli ehtne indiaani vanamees. Kuigi ta oli välja riputanud pilditegemist keelava sildi, saime kaubale ja tegime kõik kordamööda temaga pilti. Leidsime ka sellise t-särgipoe, kus müüjapapi tegi just täpselt sellise särgi nagu ostja soovis – varrukatega või ilma, seda või teist värvi.

Unistus supp-praad-magustoit ei saanud teoks, sest polnud lihtsalt siin söögikohti. Seepeale osteti napilt enne kinnipanekut viineritest-juustust tühjaks kohalik poeke.
Nüüd kiirteele ja LA poole. Bussis pakutav menüü – viin-õlu –magus keeks-koerakeeks. Eeve juurde jõudsime 10-11 vahel õhtul. Meid ootas ees kaks potitäit hõrgutavat kodust kanasuppi – tilli ja lilli ja riivitud porgandit. Jutustasime ja muljetasime Eeve ja Arminiga ning osad mõnulesid rivis vaibal.

Arche rahvusparki

Hommiku saabudes, kui teised läksid hommikust sööma, võttis Riho südame rindu ja läks AguSihvkat tegema. Hotelli administraatorid ehmatasid ära – milline jama, voodi ei pidanud vastu – ja Rihole ootamatult, pakkusid, hoopis ööbimise eest hinnaalandust. Ja kui Riho neile esimese hooga sõnatult suuril silmil otsa vaatas, siis võeti veel hinda alla. Sellega suuremeelne Riho nõustus ja kohtusse neid ei kaevanud.

Edasi sõitsime Arche rahvusparki. Seal olid ilusad augud ja praod ja aknad. Kersti püüdis karjuda aga see ei kostnud kuigi kaugele. Tuuli läks eemal asuvasse augu ja paistis pildi peal kui sitapuru. Kaja pildistas ilusat pragu.

Järgmisena sõitsime Navajo indiaanlaste maale. Monument Valley on indiaanlastele antud eramaa. Jälle palju kaljusid – kolm õde, kaameli kujuga ja elevandi moodi kalju. Kiitsakas emane koer nuuskis Kersti jalgu. Sellegipoolest ta meie käest süüa ei saanud. Veel oli loomi – hobused, lambad, kitsed.

Monoment Valley’s võtsime oma pundi indiaanlaste ehetelettide korraks kokku ja tunnustasime Tom’i suure töö eest selle reisi ettevalmistamisel ja korraldamisel, andes talle üle uhke kaabu ja kaelaräti. Kaabu värvigamma sobis suurepäraselt Tom’i habemega. Naised suudlesid ja mehed tegid tähtsast hetkest pilti.

Meid vaevanud pidev näljatunne muutus aina suuremaks ja suuremaks. Magasime autos, et jõudu säästa. Suundusime edasi toiduotsingul. Jõudsime Kayenta linna. See oli väike indiaanilinnake. Külastasime Burger Kingi – Ameerika uhkus. Peale nädalat aega sändvitšide-burgerite söömist tundus seekordne saiaannus eriti vastik. Teades, et rohkem süüa sellel päeval ei saa sõime tahtejõuga burgerid ära.

Peale seda tekkis kõigil vajadus WC-sse minna. Jätsime Burger Kingi endast maha parima. Ainult Semil ei õnnestunud WC-s käia. Nimelt tõkestas noor indiaanlasest koristaja tal korduvalt tee ja Sem oli sunnitud peale kolmandat katset loobuma.

Burger Kingis saime vaadata internetist Postimeest ja Äripäeva. Eestis aktsiad kukkusid.

Sõitsime edasi Grand Canion Village poole, kus ootas ööbimine. Teel olles nägime vikerkaart, vesipüksi, äikest ja välku. Oli ka üks väike liivatorm.
Õhtu pimedas jõudsime motelli. Sem ja Tuuli käisid veel söömas ja šoppamas. Siis tuli öörahu.

Harilik Utah’i kivisiga

Hull uhamine – 12 tundi. Tuuli oli meil väga tähelepanelikuks kitsesensoriks . Harilik Utah’i kivisiga, Red kanjon ja Bruce kanjon, üle mägede ja mägede vahelt. Vahepeal mööda imekitsast mäeharja. Ja roolis väsimatu Tom, kuni õhtupimedani välja. Mõnus õhtusöök Cowboys Buffetis ja „high quality handmade Indian dolls made in China“

Südaööl, väsinult kuid õnnelikena saabusime hotelli Holiday Inn Green Riveris, kus pidi väljareklaamitu põhjal olema ka bassein. Saime endi käsutusse kaks tuba. Kiri toa peldikus oli paljulubav – „Rahuldus on tagatud! Kui rahuldust ei saa, kutsu administraator“ J.
Siiski selgus, et tubades puudusid lisavoodid ja – käterätid. Väike asjaajamine Tomi poolt ja välivoodid olid olemas. Täis energiat asusime toas mööblit ümber tõstma. Kuid oh õnnetust – Ameerika mööbel ei pea eesti meeste jõulistele liigutustele sugugi kaua vastu. Nimelt olid voodi jalad tehtud saepuruplaadist ja kogu voodi lagunes koost !!! Tekkis paanika. Arutasime kas purunenud voodit varjata või, nagu Agu Sihvka, kõik ausalt ära rääkida.

Väljasõit Dead Vallysse

Kell 8 väljasõit Dead Vallysse. Teisipäeva kuulutasime naistepäevaks – roolis istusid naised! Paarutamist läbi Nevada kõrbe alustas Tuuli. Külastasime Goast Towni, kus leidsime pildistamist vääriva sildi „Don’t shut!“.

Valleysse jõudes keegi meie käest sissepääsu raha ei küsinud. Kõik oli „Closed“. Saime sellest aru nii, et ainult hullud tulevad augustis siia kanti kolama. Tegime väikse tuuri sandaalides ja paljaste varvaste välkudes ka mööda liivaluiteid – jäime ellu, olime kartnud veel hullemat. Leidsime ka ühe poekese, kust Riho ostis kraadiklaasi, et lõpuks teada saada palju me kannatame. Kraadiklaas läks kohe põhja : 50˚ . Konditsioneeriga poekese seinal, kuhu päike peale ei paistnud, näitas kraad 47˚. Ronisime ringi ka Kuradi golfiväljakul – suur korpa kuivanud soolaväli kus olid kukkumise eest hoiatavad sildid. Eks ta valus ole kui haava peale kohe soola panna. Kõige madalam koht merepinnast oli meie retkel 86 meetrit. Ja seal oli ka kõige kuumem, tuul mis vastu nahka puhus oli kõrvetavalt kuum. Tekkis võrdlus Los Angelese saunaga, mis oli tunduvalt jahedam kui siinne ilm. Tagasisõidul istus rooli Kaja ja viis meid Las Vegasesse tagasi.

Õhtul tormasime mööda tripi vaatama laevade showd

Suund: Las Vegas

Esmaspäeva hommikul tabas meid hotellis väike üllatus. Viimase öö olime sunnitud omast taskust maksma. Külalislahkus oli lõppenud pühapäeva õhtuga. Poisid panid siis jälle oma kaardid mängu. Pika pusimise peale – telefonikõned siia ja sinna, saime hotellist 1,5 tunnise hilinemisega tulema. Lubaduseks jäi, et hiljem makstakse meile siiski öömaja raha tagasi. Eks näis, kuis läheb.

Startisime siis Eeve poole kohvreid ära viima. Sõit sinna kestis ka tunnikese mööda linna kiirteid. Kohvrid viidud ja kempsus käidud, asusid rändurid teele. Sihtmärgiks Las Vegas. Enne veel Hooveri Tamm. Sõit oli pikk, 5-6 tundi. Tegime kiired vjuu pointid teiselt poolt silda st Arizona poolt. Väljas oli JUBE KUUMUS! Tuleb juua-juua-juua, et mitte pilti tasku panna, nagu meil juba kogemustega matkasellid teadsid rääkida. Siis Nevada poolele tagasi, kus peale väikest jalutuskäiku Tammi sildi all grupikas tehti. Nüüd ootas meid Las Vegas!

Sisenesime linna ikka Lv.Bulevardi e Tripi kaudu. Linn võttis vastu meid oma täies kirevuses ja tuledes. Leidsime üles oma hotelli The Stratosphere Las Vegas Hotel and Casino, kuid sealt mänguautomaatide ja mängurite vahelt hotelli check-in’i leidmine oli juba natuke keerulisem ja siis veel üles leida hotelli liftid – selleks pidi hea nina olema. Hotell sai meile pakkuda vaid suitsetajate tube, kuid anti võimalus need järgmisel päeval ära vahetada.

Priit ja Liina olid Las Vegases juba kolmandat korda, nii et nad jätsid teised hulkuma ja esimesi muljeid ahmima ning suundusid hoopis šõule Winn hotelli. Kiire tegutsemine päädis väga hea ja huvitava šõuga La Reve – tuli, vesi, akrobaadid, sünkroonujujad. Ilus saal ja tohutu tehnika.
Meie seltskond sai taas kokku Teasure Islandi hotelli ees, kus toimus uhke etendus laevadel. Hirmsad Piraadid ja kaunid Sireenid vastastikku üksteise laevu pommitamas. Otse loomulikult vajus põhja piraatide laev ja edasi läks juba metsikuks tantsuks järelejäänud piraatide ja sireenide vahel. Tulevärk oli vine. Keset ööd ja kõrbe oli niigi üle 30 kraadi ja siis veel kuumutati laevade põletamisel lisa. Läksime sealt veel edasi Veneetsia hotelli, kuid kuna kell oli juba 12 läbi siis olid paljud asjad juba suletud.

Lääneranniku päevade lõpetamine

Õhtu ja lääneranniku päevade lõpetamine toimus Eesti Majas. Seal lubati meile tasuta süüa ja juua. Tasuta õlled joodud, kuid nagu eestlastele kombeks ei saanud pidu algul vedama. Suundusime ümber nurga asuvasse Mehhiko restorani sööma ja sõprussuhteid tantsurühmaga Gipsy uuendama-looma. Söögiportsud olid megasuured, nii et jätkus mitmepeale ja ka kaasavõtmiseks. Joodi loomulikult Margaritasid ja söödi ennast põhjalikult täis. Hinnad olid odavad – umbes 20 inimest said söönuks-joonuks 220 dollariga.

Kui jõudsime tagasi Eesti majja oli seal suurem pidu juba otsa saanud. Väiksemad pundid muistseid väliseestlasi istusid ümber grilli ja vanad ohvitserid olid kogunenud baari. Meeleolu oli nagu jaanipäeval peale südaööd. Meie suundusime koos Gipsydega saali. Saabus ka Jänku oma boyfriendiga. Majas leidus üks tore klaverimängija ja Tom ja Jänku said proovida, kuidas neil peale 15 möödunud aastat Jänesepolka meeles on. See tuli neil hästi välja, nagu oleks vahepeal harjutanud. No ja peale seda läks Gipsydega võidu tantsimiseks. Meie mehed hiilgasid Meri-miehega, vastu pakuti Aloha – havai meeste soololugu jne. Enamasti kõik tehtu sai linti tänu Janne mehele Kalevile. Lubati meiegi eest hoolitseda ja DVD saata.

Lõpetasime suhteliselt vara, kusagil 10.30 paiku. Vaja oli ju kotid pakkida kohe-kohe algavaks nädalaseks reisiks. Teadsime vaid et ees ootab kuumus ja pikad sõidud..

Santa Monica

Rannalina ja rahvariided kotti ja bussinina Santa Monica poole. Tegime rannas väikse peatuse. Kohe rannas pani veteranide ühendus Iraanis-Afganistaanis hukkunud sõdurite mälestuseks riste. Kõndisime sealt mööda ja kuna riietumiskabiine ei leidunud, olime sunnitud kohapeal pesu vahetama. Möllutasime ookeani lainetes – küll aga keerutas.

Malibu randa me ei jõudnud, sest pidime jõudma esinemispaika Calamigos Rantšosse. Korraldajaid ei olnud, muusikat ei olnud. Sai mängida lauatennist, jalgpalli ja muid mänge. Taevas lõõskas päike ja kuumust oli umbes 40 kraadi. Muistsed eestlased olid kogunenud puude alla ja majade varju. Kuljuse ülesandeks oli seal rahvaga tantsida mõned seltskonnatantsud. Olime ontlikult kaasa tassinud kõik oma rahvariided. Õnneks meile halastati ja me neid selga ajama ei pidanud. Rantšos oli tore bassein, kus saime ennast nii enne kui ka pärast oma etteastet jahutada. Julgemad, Tuuli ja Sem lasid alla ka basseini juures asuvast liumäest.

Läbi häda saime enne pikniku lõppu siiski oma tantsud tehtud. Valisime koha, et vähemalt osagi ringist läheks varju pakkuva puu alt läbi. Maapind tolmas kui me seal tantsu keerutasime. Tundus, et rahvale meeldis. Tegime ka selle täiesti tobeda Sutsi-satsa ära. Ameeriklastele läks see peale nagu hot-dog. Peale tantsu andsime hr Jüri Tindile ja Eevele üle kingitused ja tänusõnad. Kaja luges valjusti ette luuletused, mis me varem olime kokku luuletanud. Siis läksime uuesti basseini ennast jahutama ja higi maha loputama.

Tantsupidu

Varajasel hommikutunnil kiirustasime koos teiste tantsijatega proovi, mis seekord oli esinemispaigas. Koht oli vapustavalt lahe – ümber veesilma, kus sulistasid pardipered, kõrgumas pilvelõhkujad ja nende all kohvikud, taustal vaatemängu pakkuvad purskkaevud. Tasapisi hakkas päike liiga tegema ja iga tantsuliigutuse vahele tõusis käsi veepudeliga suu juurde.

Lõuna ajal, kui Tom ja Priit käisid meile lennujaamast rendibussi toomas, puhkasid ja sulistasid teised hotelli SPA-s. Üllatudes avastasime, et saunas käies võib ka ajalehte lugeda. Saun ei olnud meie kehade jaoks piisavalt soe, kuid aurusaun oli mõnus ja katsetasime ära ka väikse mullivanni mahutavuse.

Ja siis keeraski pilvelõhkuja vari lavale ja tantsupidu võis alata. Lava oli ehitatud astmeliste purskkaevude peale, nii, et lava ees oli tiik ja taga purskkaevude kaskaad. Nautisime täiega esinemist ja olime väga rahul, et üle hulga aja oli meil kontserdil piisavalt tantse ja ei jõudnud vahepeal ära jahtuda – tahame veel nii! Ruhnu süidi ajal oli lavalt ära joostes oht, et Tuuli lendab vette. Õnneks, või kahjuks seda siiski ei juhtunud, Arvo hoidis tal kõvasti käest. Peale kontserti taheti teha üks grupipilt Ameerika Panga ees, nii et suunduti sinna.

Osa meist kasutas taas võimalust veemõnulemiseks. Ballile me ei läinud. Korraldajad küll viimasel minutil kutsusid aga meil oli juba niigi tore. Istusime staabis ja luuletasime. Nimelt tegelesime kaasavõetud kingituste sorteerimise-jaotamise ja pühenduste kirjutamisega. Väike jook ja Pegasus lendas.

Varsti tuli Eeve ja me läksime staaritsema – suundusime Hollywoodi. Kõndisime mööda tähtede alleed ja sealt ta tuligi, meie staar Jänku Eva. Kõigil olid kõhud väga tühjad. Esimene pubi, kuhu Eva meid viis ehmatas meist nii mõnegi ära – tõeline laupäevaõhtune möll. Rahvast murdu ja hääled valjud. Selles pubis oli võimalus pulli seljas ka oma ratsutamisoskust proovida. Kahjuks ei õnnestunud meil seal kohta leida ja maandusime ühes vaiksemas kohas. Teenindajaks oli meile seal Usbekist pärit Aleksander.

Tantsupeo proov ja õhtune teater

Hommik algas hotelli saalis tantsupeo üldliikumiste prooviga. Peale üldproovi oli meil võimalus ka omad tantsud läbi teha. Arvo oli haige varba tõttu meie DJ-ks. Ja jälle linna uudistama. Little Tokio, turg, ise miksitud „jäätisekokteil”, jaapani aed hotelli katusel. Ja punkti linnatuurile panime hotelli basseinis. Saime teada, et oma venitamisega olime ilma jäänud teatripiletitest. Eeve meile 2 piletit andis aga ülejäänud… Kauplesime endid õhtul ikka teatrisse mineva bussi peale ja passisime niikaua ukse peal kui karm piletitädi eest ära läks siis lipsasime sisse. Selle eest sai küll kohalik Sven, kes meid selleks oli julgustanud, tädilt noomida. Etendus oli täitsa vahva („Kihlus”) Rahvas elas kaasa hr Paadimeistri probleemidele, kui tema poja omale naist valis. Mõne näitleja puhul piisas vaid lavale astumisest kui naerupahvakud kõlasid.

Los Angeles

Los Angelesse jõudsime öösel kella 2 paiku. Vastu olid tulnud meile Olav ja Eeve. Muljetati kergelt lennureisist – süüa ei antud ja kõik olid lihtsalt püüdnud magada. Kersti ja Tuuli mässasid patjadega, sest need kippusid kuskile ära kaduma. Samas selgus ka, et tänu lennuki hilinemisele olime ilma jäänud maavärina kogemusest. See kurvastas meist mõningaid väga.
Hotelliks oli meil kuulus Biltmore Millenium, kus oli aegade hämaruses välja antud esimesed Oskarid. Hotelli vastuvõtus tekkis meiega segadus, mitte keegi ei teadnud, kelle või mis nime alla oli meie toad broneeritud. Küll pakkusime võlusõnadeks Kuljus ja Tint ja herr Raun aga ei miskit. Aeti siis keset ööd ikka Jüri Tint isiklikult üles ja peagi olid meil toad käes. Staabitoaks sai taas Saukade-Kohvrite tuba, mis oli seekord 2 korda nii suur kui teistel. Peale esimest ööd Biltmores läksid Gabriel ja Agnes sõbralikult lahku ja Kersti kolis Semi-Tuuli juurde.

Peale lausa 2 tunnist und mõnusas voodis oli äratus. Kuna hommikusöök ei olnud hinna sees ja Olav oli meid hoiatanud hotelli kallite hindade eest, läksime kohvi jahile. Värskendav hommikukohv aitas silmaluugid lahti lüüa ja suundusime linna avastama. Olivia tänaval, täiesti tavalises nurgapoes, tegime oma esimesed ostud – Kaja ja Liina rikastasid oma garderoobi, lisades sinna eht- ameerikalikud riideesemed, nimelt ostsid nad omale Miki-Hiirtega pidžaamad! Ega olnudki pikalt aega hulkuda, tagasi hotelli ja rahvariideid triikima. Kella 1-st hakkas juba Lääneranniku Eestlaste Päevade pidulik avaaktus. Pikantse nüansi lisas asjaolu, et tervituskõnede hulgas puudusid president Ilvese ja peaminister Ansipi omad – olid lihtsalt ära kadunud. Ja nagu ütles õhtu juht väikse õlakehitusega „Juhtub…“. Aktus venis oodatust pikemaks ja kippus ajaliselt sisse sõitma järgmisele üritusele, kus ka meie pidime esinema. Kuna Tuuli polnud triikimisega valmis saanud, hiilis ta vahepeal minema. Nii kui lipud olid saalist välja kantud ja aktus lõppenud, tormasime kohe riietuma. Enam ei jäänud meil mingit aega tantse läbi proovida, ega lava katsetada.

Esinemine läks täitsa hästi. Angela Arrast kiitis meid ka, et oli täitsa tore. Märkusena tuleb küll mainida, et Angela oli kontserti vaadanud viimasest reast, kust arvatavasti paistsid vaid meie peanupud. Jüri Tint kommenteeris, et „Ma ei teadnudki, et te sellist balletti teete!“

11. korrusele külaliste vastuvõtule minekuga olid segased lood. Me ei teadnud, kas oleme kutsutud või mitte. Igatahes lõpuks olime me ikkagi seal ja limpsisime kokteile. Sem ja Tuuli poseerisid Aapo Pukile. Õhtul oli uhke pidusöök ja tants Liina Teose pilli järgi. Kersti püüdis mitte väga jahmunud näoga olla, kui teda partnerite poolt, ka keset tantsu, lihtsalt tantsupõrandale jäeti.

Vabadussammas ja Grand Zero

Hommiku poole ööd äratas nii mõndagi meist tugev vihm ja siis korraga kärgatas äike. Tänava pool magajad kuulsid ka tuletõrje huilgamist. Hommikul selgus, et üle New Yorgi oli käinud torm – metroo oli rivist väljas, kõik oli üle ujutatud ja Brooklinis oli tugev tuul ka puid murdnud. Suundusime siis jalgsi mere poole. Uurisime „Grand Zero’t ja peitusime kuumuse eest seda ümbritsevas hoones. Avastasime toreda allee, mida mööda oli täitsa mõnus jalutada. Polnud palju inimesi ja sai kuuma päikese käest puude alla varju. Suundusime laevukestele, et suunduda „memme” lähemalt vaatama. Karm turvakontroll konfiskeeris meeste kaasavõetud õlletagavara ja jättis nad pika ninaga. Tüng missugune. No ja järgmine tüng ootas meid saarel kui selgus, et oleksime pidanud tädi otsa ronimiseks juba paar päeva tagasi oma piletid ära registreerima – vaja ju teha meie taustakontroll! Aga sellegipoolest, päris uhke oli ikka see prantslaste kingitud vabaduse sammas. Huvitav, mida ameeriklased prantslastele vastu kinkisid?

Nüüd suund hotelli poole. Kuumakartmatud läksid veel Brooklini silda vallutama. Karm värk aga nad jäid ellu - Tom, Liina Priit. Au ja kiitus!
Hotellis saime oma kohvrid hoiupaigast kätte ja jäime tellitud bussi ootama. Hotelli töötaja „lohutas” meid ja ütles, et sama transpordifirma oli jätnud just samal hommikul kahele inimesele vastu tulemata – nii, et polegi kindel kuidas me lennujaama saame. Värin hinges helistasime, et kontrollida meie broneering üle. Telefoni teel kinnitati meiel, et buss on teel ja poole tunnise hilinemisega ta lõpuks meieni ka jõudis. Lennujaamas ootas meid „meeldiv” üllatus, meie lend oli paari tunni võrra edasi lükatud. Mis teha, tuli aega kasulikult kasutada. Otsisime vaiksema nurgakese ja kordasime üle esinemise kava. See ei läinud valutult – Kajal õnnestus oma varbake lüüa vastu partneri kinga, rääkimata Arvost, kes juba terminali tulles ja kalli kaasa tualette transportides oma varbaküünest peaaegu ilma jäi. Nii et nüüd tantsusammude tegemine oli päris valulik tegevus. Tulemuseks 2 invaliidi.

Laevatuur ja öine linn

Suund Broadwayle ja sadamasse. Võtsime ette laevatuuri ja nautisime mõnusat hommikust kuumust. Püüdsime kuulata reisijuhi kiiret inglisekeelset juttu. Kahel pool ikka suurlinnale omased suured majad. Ja seal ta rohetabki – see kuulus „memm”. Kõik tormavad pildistama, nii et laevuke kipub ühele küljele kalduma (See oli nali, ei ole laeval häda midagi). Tuuli tunnistab, et nähtu ei avaldanud talle oodatud muljet. Võib-olla kui lähemalt vaadata ehk siis tuleb ka tunne peale.

Peale laevatuuri tiirutasime linna peal, sõime sadamas õhtust ja jäime ootama bussi, et jõuda üles Times Square’lt väljuvale öisele linnatuuri bussile. No ja siis läks lahti. Tuli välja, et see polegi nii lihtne. Enne meid oli kaks 5-liikmelist seltskonda aga saabuvad bussid olid juba täis. Vaatasime, et nii suure pundiga me peale ei saa ja jagasime endid laiali. Esimesed 4 said peale ja tulekul oli veel vaid 2 viimast bussi. Suure kauplemise peale said ka ülejäänud tänu heatahtlikule bussijuhile oma tagumikud bussi teise korruse trepile sokutada. Ja sealt „upgradeti” tasapisi ülespoole, vastavalt sellele palju oli väljujaid. Lõpuks olid kõik kenasti üleval ja ei pidanud enam trepikoja sinu vahtima.

Esimene vahetus oli juba jõudnud joosta öötuuri sappa ja vaatasid pingsalt millal teised jõuavad – juba lähenes buss. Kiire telefonikõne ja selgus, et kohe-kohe ollakse kohal. Korraldasime bussi ukse juures järjekorras väikse segaduse ja nii õnnestus meil kõigil ikkagi bussi pääseda. Õhtu parim kild oligi seal järjekorras: „Pole mõtet tulla siia järjekorda trügima „nõukogude kooli” inimestega!” Tuuri juht oli mõnus ja ringsõit lahe. Väike peatus tehti Brooklinis jäätisetehases, kus saime kõik suud magusaks.

Hotelli tagasi jõudsime üleni higistena – dušši ring ja gathering Lilka-Arvo-Priit-Liina toas. See hotelli lift on ikka üks imeloom – läheb sinna kuhu ise tahab ja ega ju uksi ka pole vaja lahti teha, onju!

Broadway’le

Lõuna paiku jõudsime Broadway’le. Meil oli huvi ära näha üks tõeline muusikal ja nii läkski lahti piletijaht. Kassade avamiseni oli veel mitu tundi aega aga järjekord oli juba kogunenud paraja pikkusega. Otsustasime, et neegrionude hõlma alla me ei piilu ja ostame piletid ametlike müüjate käest. Esimesed vaprad, kes järjekorras seismise enda peale võtsid olid Liina ja Kersti. Seisti küll mingi maja all tunnelis päikesevarjus, kuid tunnikese möödudes oli õhk ikkagi otsas. Osa pundist läks sööma ja osa uurima, et mis etendused ikkagi saadaval on. Vahetustega järjekord ära seistud saabus kätte pidulik hetk kui kassaluugid valla löödi. Rünnakule läksid Tom-Sem-Priit ja väljusid sealt võidukalt piletitega õhtusele muusikalile „Rent”, millest meil kellelgi polnud mingit ettekujutust.



Õnnelike piletiomanikena jätkasime bussituuri kodu e. hotelli poole. Väljusime Brooklini silla juures, jalutasime kaile ja saime kena vaate sillale. Tekkis soov minna ka sillale kõndima, kuid väikesed valearvestused nurjasid meie plaani – tuleb ikka arvestada mastaapidega! Seega suundusime hotelli, et valmistuda teatrisse minekuks – naispere hulgas oli loomulikult teemaks „mul ei ole midagi selga panna”, Tomi lohutus, et siin võib teatrisse minna ka aluspesus, ei aidanud. Mineku ajaks olid kõigil muidugi riided seljas ja kultuurne õhtu võis alata. Teatri juures üllatas meid ukse taga looklev mega saba – no milleks see veel? Meie sinna sabatama ei läinud, tundsime end piletitega piisavalt kindlalt ja astusime rivi kõrvalt sisse. Teatrimaja oli seest päris suur ja rahvast mahtus sisse palju. Filmimine-pildistamine oli keelatud, kuid meie paparatšo tegi siiski paar võtet etenduse-eelsest saginast. Maja oli suhteliselt väsinud olekuga aga etendus oli nauditav. Näitlejad tegid oma töö täie auruga ja ka publiku kaasaelamine jättis meile, kui suhteliselt jahedale publikule oma elamuse.



Arvestades meie tihedat päevakava oli täiesti mõistetav, et mõnele meist kippus oli etenduse ajal uni kallale kippunud aga sellegipoolest jätkati peale teatrikülastust tuuri öises linnas. Läksime Empire State Building’usse. Kui päeva ajal looklevad seal lõpmatult pikad järjekorrad, et üles vaateplatvormile saada siis öisel ajal pääsesime sisse suhteliselt valutult. Loomulikult käis asjaga kaasas taas turvakontroll aga see meid ei heidutanud ja nii saimegi 2 erineva liftiga sõites hoone 86. korrusele. Meile avanes vaimustav vaade tuledemeres linnale.



Hoonest välja tulles püüdsid meid ära rääkida limusiinimehed, kes olid veendunud et ainus õige transport on kas siis must või valge limusiin. Tuuli oli sama meelt ja vaatas ootavalt oma kallile mehele otsa, kuid pidi siiski leppima teiste otsusega ja tulema maa-alusesse kõhedust tekitavasse metroosse. Selle päeva lõpetasime peale kella 1-te öösel, et hommikul kella 8-st taas startida.

New York

Järjekordne tavaline päev New Yorgis. Sünged pilved sõudsid taevasse kõrguvate pilvelõhkujate vahel. Sooja 30°. Reisiseltskond oli ennast eelmise päevaga võrreldes piisavalt välja maganud ja optimistlikult suundusime metroosse, et sõita Times Square´le. Metroo süsteem hakkab juba tasapisi selginema. Esialgu oli küll raske seal maa-all orienteeruda, et kuhu poole peaks suunduma ja millist rongi parajasti valida. Algul kasutasime piletite ostmiseks abivalmeid putkades istuvaid müüjaid, kuid peagi saime hakkama ka automaatidega. Õppisime kasutama ka „munalõikur-väravaid” ja mõistma nende hingeelu.

Times Square’i esimesel tänavanurgal võttis kohe meid oma märklauaks aktiivne linnatuuride müügimees. Meie 10-pealine punt oli hommikul veel suhteliselt uimane ja ei suutnud kohe ära otsustada, kas võtta kohe selle müüja käest piletid hopp-peale-hopp-maha linnatuuri või otsida enne üks virgutav kohvilonks. Aga tänu kannatlikule müügimehele sai siiski piletitehing tehtud. Pärast selgus, et olime valinud õige kompanii „Blue Line”, sest „Green line”-i bussid olid tuubil täis ja neile olid pikad järjekorrad. Piletid ostetud hakkasime koha järgi vaatama, kus hommikust süüa. Suur linn – suured majad, palju reklaami, filmidest tuntud paigad ja hooned. Kollased taksod. Pidev liiklusmüra ha hais – see ei unune niipea. (Riho: see meenutas hobuse tallide, lehma sõnniku ja okse haisu segu) Inimesed on asjalikud ja liiguvad tööle. Üle poolte on neegrid. Möödusime Times Square Studiost, kus läbi suurte akende võis näha kuidas parajasti andis intervjuud üks tuttava näoga blondiin seebist Beverly Hills, 90210 -Tori Spelling. Ootasime ja trügisime teiste huvilistega stuudio ukse taga kuni staar väljus, et paar pilti teha. Meie naised olid väga rahulolevate nägudega kui nägid staari lähemalt – meie näeme ikka palju paremad välja!!! Priidu fotokas võeti ette ja uuriti zoomiga Tori ilulõikuse jälgi ninal ja põskedel.

Peale sööki suundusime bussi peale ja sõitsime Harlemisse. Majad-majad, suuremad ja väiksemad, tuletõrjeredelid. Need jätavad mulje, nagu ei sõidakski mööda peatänavat, vaid vaatad maju tagant poolt. Buss, millega sõitsime oli kahekordne ja ilma katuseta, lasime lokkidel lehvida, kuid esialgne turvaline tunne sai hoobi hetkel, kui Kaja mööduvalt puult oksaga löögi sai. Edaspidi suhtusime lähenevatesse puudesse suurema ettevaatusega . Jõudsime ringiga Central Park’i. Jalutasime selles megasuures, ligi 3,5 m2 pargis ringi ja klõpsutasime fotokate mälukaardid ringijooksvaid oravaid täis. Leidsime tänu kaugele kostvale muusikale puude vahelt ka arhailise karusselli. Keerutama meist keegi küll sinna ei läinud aga vahva oli ikka. ja vaatasime, et kaarikute alla ei jääks ja … sisse ei astuks. Kuulsime ära ka toreda kellamängu, mis loomaaia väravas mängis.

Ees ootab Niagara

Peale nappi uneaega suundusime metroosse, et üles otsida hotell Chelsea Savoy. Tore oli vaadata pühapäeva hommikul 4-5 ajal nädalavahetuse viimaseid vapraid pidutsejaid. Hotell leitud ootasime „muni meetri” all bussi, mis meid lennujaama transpordiks. Uhke must auto saabus peaaegu täpselt, nii et me ei jõudnud veel pabistama hakata.

Lennujaama turvakontrollist pääsesid seekord nii mõnedki lubamatute vedelikega läbi. Kaja oli jätnud igaks juhuks oma päevituskreemi siiski meid lennujaama toonud bussi, lootuses see tagasi tulles kätte saada. Siselend oli suure ja uhke lennukiga, mille vägevad nahkistmed. Meeleheaks pakuti sinist krõpsu. Buffalos ootas meid rõõmsameelne giid Debby, kes kinnitas kõigile rinda sildid oma nimega, nii et ülejäänud päeva olime me kõik rõõmsalt Debby’d Ronisime bussi ja sõit läks Niagara poole.

Juga – ülivõimas, - vägev. Lausa uskumatu, et joast lastakse alla voolata ainult kuni pool veest. Et seda vee võimu ja väge lähemalt vaadata ajasime sinised keebid selga ja paati. Ja sealt see algaski – vesi, ümberringi palju vett, nii et mitte midagi ei näinudki. Tuuli rõõmustas, et tema jättis suured päikseprillid ette ja nii õnnestus tal ka ringi vaadata. Tuli võidelda fotokate-kaamerate ellujäämise eest. Ameerika poolt juga vaadatud vupsasime üle piiri Kanadasse. Seal ootas meid miljonivaatega Sheratoni hotell, kus meile pakuti korralik lõunabufee.

Tagasiteel New Yorki meil turvakontrollis enam nii libedalt ei läinud, Kersti ja Tom jätsid hüvasti päevituskreemidega, mis olid lubatust suuremas mõõdus. Kaja sai New Yorgis oma kreemi õnnelikult kätte, hea juhuse tahtel tuli meile vastu sama buss ja bussijuht, nii et Kaja ja kreem leidsid taas teineteist.

Tagasi West Broadwayle jõudsime õhtul kella 10 paiku. Metroos sõitsime koos NY töölisrahvaga. Kolm matsakat neegrimutti olid ülimalt rõõmsas tujus. Meie seltskonda kimbutas Une-Mati/ -Kati. Ostsime nurga pealt poest õlut ja süüa. Meie hotelli lift on nii aeglane, et sellega 6. korrusele sõites jõuab mitu korda kogu elu üle järele mõelda. Korduvalt juhtus nii, et lifti uksed lihtsalt ei avane ja mõne aja pärast leiad sa ennast taas all I korruse lobbys. Kersti toakaaslased lugesid talle inglise keeles Piiblit ja panid ta magama. Ise läksid Priidu-Liina-Arvo-Lilka tuppa, et tähistada Saukade poja jalgpallimatši võitu (mingi põhjus peab ju olema). Tehti plaane järgmiseks päevaks.

Esimene päev - Tallinna Lennujaam

Tallinna Lennujaam.

Kogunesime hommikul kõik aegsasti lennujaama. Saatma ja head reisi soovima oli tulnud Ülo. Check-in läks valutult ja suundusime reisi esimesse turvakontrolli (neid kogunes reisi peale kokku üle 10). Millegipärast oli Kersti ainuke kes pidi sukkis turvaväravad läbima -. kingad tundusid kahtlased. Selgus, et lend Tallinnast Helsingisse hilineb pool tundi, sest Aero Airlines’i lennuk ei jõudnud õigeks ajaks kohale.

Helsingi

Helsingist Islandile, Keflaviki lendasime juba Icelandairiga. Väikese, 10 minutise hilinemise tegid piloodid tasa ja kohale jõudsime plaanijärgsel ajal. Maastik, mis lennukiaknast avanes oli põnev „igav liiv ja tühi väli”. Siit edasi Ameerika poole startis mitu lennukit korraga. Meie New Yorgi lennuk seal hulgas. Reisijate hulgas oli näha igasugu karvaseid ja sulelisi.

New York

New Yorki jõudsime õhtul kell 7 ja selleks ajaks kui kohvrid käes, oli kell saanud 8.30. Kaja ehmatas ennast kangeks, kui tema juurde kargas hetkega turva, kui ta oli võtnud välja fotoka, et teha esimene pilt Ameerikast. Onu Robert sõidutas meid sinise bussiga läbi tuledes linna hotelli Cosmopolitan Tribeca.