Bikiinid ja Sinine Laguun

Hommik rõõmustas meid päikesepaistelise ja tunduvalt soema ilmaga. 18˚ oli juba täitsa talutav. Otsisime välja bikiinid ja sulpsasime Sinise Laguuni auravasse vette. Kohati oli vesi lausa nii kuum, et tekkis tunne, et veel üks samm edasi ja olemegi keedetud. Suurtes anumates oli noorendav-kauniks tegev muda, millega me otse loomulikult kõik endid kokku määrisime. Meie abielupaarid tegid vastastikku lõõgastavat massaaži ja hõljuti niisama mööda laguuni ringi.
Ja oligi aeg bussi peale ronida ja algas viimane lend kodu poole.

Brrr- Island

Island võttis meid vastu külmalt: 8˚C. Saime bussiga hotelli varajasel hommikutunnil. Hotellirahvas oli lahke ja pakkus meile hommikusööki. Küll oli hea must leib ja heeringas – mmm – viis keele alla.
Trepinurgas leiti meie kompsudele ka koht, kuna tubadesse me veel ei saanud. Seal samas trepil otsiti kottidest välja ja aeti selga kõik vähegi soojemad riided. Ilm oli sombune ja taevast sadas alla uduvihma. Selline ilm just välja ei kutsunud ja ootasime oma ekskursioonibussi hotelli fuajees. Buss saabus ja algas meie ringreis Islandil. Lohutav oli näha, et mitte ainult meie rahval ei kippunud ninad nokkimisliigutusi tegema, vaid ka teistel käisid pead aeg-ajalt kolksuga vastu bussiakent.

Selleks ajaks kui me jõudsime kohaliku „Niagara“ juurde oli vihm ikka päris tugevaks läinud ja ka tuul ei jätnud kedagi räsimata. Kindad kulusid marjaks ära.

Põnev oli vaadata maa seest mulksuvaid väiksemaid ja suuremaid geisreid. Vihm ja tuul ja külm ei suutnud meid heidutada, sest õnneks oli olemas ka armas lapik pudel, mis meil aitas ellu jääda ja neid looduslikke purskaeve imetleda. Ja nüüd ta tuleb, t u l e b ja PURSE! 22 meetrit kuuma vett taeva poole. Vaatamata hoiatavatele siltidele ja piiretele ronisid inimesed tulikuuma vett näpuga katsuma.

Elamus omaette oli süüa kiirsöögi kohas pappnõudes supikest mille hinnaks oli umbes 150 eesti krooni. Käisime vaatasime ära ka kohaliku muuseumi, kus sai omal nahal tunda maavärinat.

Peale organiseeritud ekskursiooni mööda Kuldset Ringi tegime tiiru omal käel. Astusime sisse hotelli ees asuvasse kirikusse ja saime osa ühest kontserdi proovist. Nälg hakkas näpistama ja vaatasime ringi söögi järele. Nähes hindu ei olnudki enam isu nii suur. Osad meist läksid ikka kohalikke söögikohti testima ja teised haarasid poest midagi näljapetteks kaasa.

Semi-Tuuli-Kersti tuba asus hotelli I korrusel ja nii valiti seekord staabiks see pisike kambrike.

Taas lennujaamas

Natuke enne kella 3 öösel sõitsime lennujaama. Andsime bussi ära ja jäime oma lendu ootama. Lennujaam oli keset varajast hommikutundi tuubil rahvast täis. Seekord pidime isiklikult kõik omad kohvrid viima läbivalgustusele ja kõrval seisma kuni need läbi kontrolliti.

Grand Canjoni serval

Päeva alustasime Grand Canjoni serval, mida mööda hakkasime edasi matkama ja ümbrust nautima. Milline vaade – õu mai gaad! Suur avarus, taimed, palju ilusaid kõveraid kuivanud puid. Loomad – oravad, sisalikud, kameeleonid, huvitav putukas ja jälle oravad.

Julgemad meist ronisid mööda järsakut, teised otsisid natuke turvalisemaid radu. Pikemad vahemaad läbisime shuttlebussiga. Ilm oli matkamiseks mõnus. Hommikune päike ei olnud veel nii kõrvetavalt kuum. Ka olid taevas pilvi mis kohati päikest varjasid. Mõnus! Higi aga voolas ikkagi.

Järgmisena sõitsime oma vänniga tagasi Los Angelese suunas. Roolis oli Tom. Teel peatusime Williamsis, et võtta kütust ja õlut. See oli üks ütlemata tore külake. Nimelt oli seal just vanade UNIC autode väljanäitus.

Järgmine peatus Route 66. Seal ootab meid ees lõunasöök. Riho unistus on restoranitänav, kus pakutakse väga maitsvaid praade, suppi ja magustoitu. Kallatakse maitsvaid veine ja mõdu. Ja see on nii hea… Hetkel ümbritseb meid küll mahajäetud majad ja tühi preeria.
Aga vahepeal: Tee keerleb üles-alla, pimedad kurvid – keegi enam ei tuku. Ühes eriti äkilises kurvis tuli vastu auto – karjatused ja küünejäljed Tuuli kintsus. Mõeldi elukindlustuse summade peale. Teelt allaveerenud romud. Vot sulle Route 66.

Ja siis tuli vahva küla historical Golden Mine. Jalutasime tänava otsast lõpuni läbi, söötsime eesleid porganditega. Tegime pilti kohaliku kauboiga, kes hoidis käes kolti. Külastasime salooni, mille seinad olid kaetud dollaritega ning astusime sisse poodi, kus poepidajaks oli ehtne indiaani vanamees. Kuigi ta oli välja riputanud pilditegemist keelava sildi, saime kaubale ja tegime kõik kordamööda temaga pilti. Leidsime ka sellise t-särgipoe, kus müüjapapi tegi just täpselt sellise särgi nagu ostja soovis – varrukatega või ilma, seda või teist värvi.

Unistus supp-praad-magustoit ei saanud teoks, sest polnud lihtsalt siin söögikohti. Seepeale osteti napilt enne kinnipanekut viineritest-juustust tühjaks kohalik poeke.
Nüüd kiirteele ja LA poole. Bussis pakutav menüü – viin-õlu –magus keeks-koerakeeks. Eeve juurde jõudsime 10-11 vahel õhtul. Meid ootas ees kaks potitäit hõrgutavat kodust kanasuppi – tilli ja lilli ja riivitud porgandit. Jutustasime ja muljetasime Eeve ja Arminiga ning osad mõnulesid rivis vaibal.

Arche rahvusparki

Hommiku saabudes, kui teised läksid hommikust sööma, võttis Riho südame rindu ja läks AguSihvkat tegema. Hotelli administraatorid ehmatasid ära – milline jama, voodi ei pidanud vastu – ja Rihole ootamatult, pakkusid, hoopis ööbimise eest hinnaalandust. Ja kui Riho neile esimese hooga sõnatult suuril silmil otsa vaatas, siis võeti veel hinda alla. Sellega suuremeelne Riho nõustus ja kohtusse neid ei kaevanud.

Edasi sõitsime Arche rahvusparki. Seal olid ilusad augud ja praod ja aknad. Kersti püüdis karjuda aga see ei kostnud kuigi kaugele. Tuuli läks eemal asuvasse augu ja paistis pildi peal kui sitapuru. Kaja pildistas ilusat pragu.

Järgmisena sõitsime Navajo indiaanlaste maale. Monument Valley on indiaanlastele antud eramaa. Jälle palju kaljusid – kolm õde, kaameli kujuga ja elevandi moodi kalju. Kiitsakas emane koer nuuskis Kersti jalgu. Sellegipoolest ta meie käest süüa ei saanud. Veel oli loomi – hobused, lambad, kitsed.

Monoment Valley’s võtsime oma pundi indiaanlaste ehetelettide korraks kokku ja tunnustasime Tom’i suure töö eest selle reisi ettevalmistamisel ja korraldamisel, andes talle üle uhke kaabu ja kaelaräti. Kaabu värvigamma sobis suurepäraselt Tom’i habemega. Naised suudlesid ja mehed tegid tähtsast hetkest pilti.

Meid vaevanud pidev näljatunne muutus aina suuremaks ja suuremaks. Magasime autos, et jõudu säästa. Suundusime edasi toiduotsingul. Jõudsime Kayenta linna. See oli väike indiaanilinnake. Külastasime Burger Kingi – Ameerika uhkus. Peale nädalat aega sändvitšide-burgerite söömist tundus seekordne saiaannus eriti vastik. Teades, et rohkem süüa sellel päeval ei saa sõime tahtejõuga burgerid ära.

Peale seda tekkis kõigil vajadus WC-sse minna. Jätsime Burger Kingi endast maha parima. Ainult Semil ei õnnestunud WC-s käia. Nimelt tõkestas noor indiaanlasest koristaja tal korduvalt tee ja Sem oli sunnitud peale kolmandat katset loobuma.

Burger Kingis saime vaadata internetist Postimeest ja Äripäeva. Eestis aktsiad kukkusid.

Sõitsime edasi Grand Canion Village poole, kus ootas ööbimine. Teel olles nägime vikerkaart, vesipüksi, äikest ja välku. Oli ka üks väike liivatorm.
Õhtu pimedas jõudsime motelli. Sem ja Tuuli käisid veel söömas ja šoppamas. Siis tuli öörahu.

Harilik Utah’i kivisiga

Hull uhamine – 12 tundi. Tuuli oli meil väga tähelepanelikuks kitsesensoriks . Harilik Utah’i kivisiga, Red kanjon ja Bruce kanjon, üle mägede ja mägede vahelt. Vahepeal mööda imekitsast mäeharja. Ja roolis väsimatu Tom, kuni õhtupimedani välja. Mõnus õhtusöök Cowboys Buffetis ja „high quality handmade Indian dolls made in China“

Südaööl, väsinult kuid õnnelikena saabusime hotelli Holiday Inn Green Riveris, kus pidi väljareklaamitu põhjal olema ka bassein. Saime endi käsutusse kaks tuba. Kiri toa peldikus oli paljulubav – „Rahuldus on tagatud! Kui rahuldust ei saa, kutsu administraator“ J.
Siiski selgus, et tubades puudusid lisavoodid ja – käterätid. Väike asjaajamine Tomi poolt ja välivoodid olid olemas. Täis energiat asusime toas mööblit ümber tõstma. Kuid oh õnnetust – Ameerika mööbel ei pea eesti meeste jõulistele liigutustele sugugi kaua vastu. Nimelt olid voodi jalad tehtud saepuruplaadist ja kogu voodi lagunes koost !!! Tekkis paanika. Arutasime kas purunenud voodit varjata või, nagu Agu Sihvka, kõik ausalt ära rääkida.

Väljasõit Dead Vallysse

Kell 8 väljasõit Dead Vallysse. Teisipäeva kuulutasime naistepäevaks – roolis istusid naised! Paarutamist läbi Nevada kõrbe alustas Tuuli. Külastasime Goast Towni, kus leidsime pildistamist vääriva sildi „Don’t shut!“.

Valleysse jõudes keegi meie käest sissepääsu raha ei küsinud. Kõik oli „Closed“. Saime sellest aru nii, et ainult hullud tulevad augustis siia kanti kolama. Tegime väikse tuuri sandaalides ja paljaste varvaste välkudes ka mööda liivaluiteid – jäime ellu, olime kartnud veel hullemat. Leidsime ka ühe poekese, kust Riho ostis kraadiklaasi, et lõpuks teada saada palju me kannatame. Kraadiklaas läks kohe põhja : 50˚ . Konditsioneeriga poekese seinal, kuhu päike peale ei paistnud, näitas kraad 47˚. Ronisime ringi ka Kuradi golfiväljakul – suur korpa kuivanud soolaväli kus olid kukkumise eest hoiatavad sildid. Eks ta valus ole kui haava peale kohe soola panna. Kõige madalam koht merepinnast oli meie retkel 86 meetrit. Ja seal oli ka kõige kuumem, tuul mis vastu nahka puhus oli kõrvetavalt kuum. Tekkis võrdlus Los Angelese saunaga, mis oli tunduvalt jahedam kui siinne ilm. Tagasisõidul istus rooli Kaja ja viis meid Las Vegasesse tagasi.

Õhtul tormasime mööda tripi vaatama laevade showd